EESTI FOLKLOORINÕUKOGU KUUKIRI

TÄNAVUSED PÄRIMUSKULTUURI AUHINDADE SAAJAD

Juba 14. korda annab Eesti Rahvuskultuuri Fond koostöös Eesti Folkloorinõukoguga välja pärimuskultuuri auhindu. Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumi said tänavu pärimuskultuuri õpetaja ja muusik Celia Roose ning seto kultuuri uurija ja -kandja Paul Hagu ning esimest korda välja antava Eesti Folkloorinõukogu auhinna pärimusmuusik, pärimuse koguja ja mõtestaja Lauri Õunapuu.

Pärimuskultuuri auhinnale laekus sel aastal erakordselt palju (39) tugevaid kandidaate. Auhinna halduskogu liige Siim Sarv peab oluliseks, et suurem osa avaldusi tuli just kohalike kogukondade poolt: „Juba stipendiumi taotluse esitamine on märkamine ja suureks tunnustuseks tegijatele.“ Seekordse valikuga pöörati tähelepanu meie enda pärimuse uurimisele ja õpetamisele ning ka selle korralduslikule poolele koolihariduslikus süsteemis.

Auhindade üleandmine toimus 22. juunil 2016 Mooste folgikojas.

KOLM KÜSIMUST AUHINDADE SAAJATELE

Milliseid vajalikke teadmisi ja oskusi saite eluteele kaasa oma kodust ja kuidas annate neid edasi?

Olen õpetaja üldhariduskoolis ja ülikoolis, püüan neid väärtusi igati edasi anda, eelkõige läbi eeskuju. Elan oma esivanemate talus ja siia on ka minu õpilased alati teretulnud. Olen läbi elu palju tegelenud lastega väga erinevates olukordades – muusikat õpetades, laagreid korraldades, kooli juhtides jne.

Paul Hagu: Esmareaktsioon küsimusele on kätelaiutamine, kui üritaksin vastata liiga bukvalistlikult ning konkreetselt. Milliseid tänapäevalgi kasulikke oskusi sai hankida kolhoosikorra aegu maal elav poiss, kelle igapäevane perekondlik suhtlus piirdus vanaemaga, ja kelle suvine töö oli õige mitu aastat karjaskäimine? Sügavamalt järgi mõeldes tuleks kodu ja pere piire siiski laiendada – mitte kõik vanaema lapsed polnud veel pesast välja lennanud, algklasside aegu elas suures talumajas veel onu oma tekkiva perega ja tädi. Krunditalusse oli asja ka külarahval-kolhoosnikel, sest talu suurest laudast tehti kolhoosi moodustamisel hobustetall. Teadmised ja oskused looduse ning maatöö kohta lisandusid argielus. Tänu tädile oli mul lugemisoskus käes juba enne kooli, aga koduse raamatukogu olemasolu ei tasu seto maatalu puhul küll oodata – lugemisvajaduse rahuldas kooli- ja avalik raamatukogu. Raadio oli olemas, nii et lai maailm jõudis koju küll. See eest oli tollal veel täis elujõudu küla. Koolilapsigi oli 50ndate lõpus Ostruva külas tervelt 16. Kooli ja töö kõrvalt ei jäänud mängimata laste ühismängud. Vana rahvatraditsioon külas ositi elas, ositi oli katkenud. Mäletan oma küla lihavõttekiike ning munaveeretamist, jaanituld ja kadrikskäimist, minu lõbustuste hulka kuulus ka iga-aastane paasapäeva kirmas Lepa külas. Seal oli ikkagi isakodu poolõe-venna ja võõrasema-tädiga, isa emagi elas veel. Isa ise oli saadetud Siberisse laia kodumaaga tutvuma. Hiljem väitis, et 6-aastane sundekskursioon (määrati 25+5) ei olnud talle meelt mööda.

Niisiis ümbritses mind siis veel poolenisti ehe seto rahvatraditsioon ja olme, aga ma ei hoolinud sellest eriti, ennem olin lapsepõlves lugemiskire võimuses. Leelot kõlas tollal lisaks kirmaste ka talgutel. Hiljem sain teada, et vanaema oli üsnagi sõnaosav laulik, aga ega ta kodus ei laulnudki. Paabapraasnikule läks vanaema ikka külla, sest külast välja krundile oleks olnud tee tervel naistekambal.

Ülikoolis avastasin, et seto traditsiooni tunnen ma häbematult vähe. Hakkasin siis end sellel alal harima. Avastasin ka vahetu suulise suhtluse võlud, millest maigu suhu sain tudengina, aga enam nautida sain hiljem üliõpilaste rahvaluule-ekspeditsioone juhtides. Arhiivimaterjalides kohtan enda jaoks üllatusi praegugi. Seto endisest kultuurist ja olmest on kadumas ka üks osa sellist, millest mul on tuliselt kahju. Selletõttu olen mitmes valdkonnas ja mitmel viisil kasutanud suud ja sulge selleks, et ikka kestaks seto keel ja leelo ning pisut muud pealegi.

Lauri Õunapuu: Mul on olnud õnn veeta palju aega koos oma vanavanemate ning vanavanavanematega, kuulda nende lugusid-laule ja saada osa nende elunägemusest. See kultuur on andnud mulle kaasa ellu midagi, mida ei saa hankida muuseumiriiulitelt ning -arhiividest. See on andnud mulle raudkindla vajaduse olla mina ise - olla see, kes mitte ainult ei hoia oma esivanematelt saadud väärtusi vaid see, kes annab neid edasi ka teistele. 

Kas ja miks on oluline tunda oma perekondlikku ja paikkondlikku päritolu tänapäeval?

Me ei  ela enam tavaliselt koos oma vanemate ning vanavanematega, paljud eestlastest puutuvad nendega kokku üsna väikese aja oma elust - seetõttu muutub ka kultuur võibolla kiiremini kui varem - meid mõjutab oma elupaiga taustsüsteem - kogukond, sõbrad ja naabrid. Samuti multimeedia poolt pakutav "oma eesti asi" ning ka kommertslik nägemus sellest. Paikkondlik ning põlvkonniti jätkuv pärimuskultuur sünnib ehk uuesti ning elab lühemalt kui sadakond ning rohkem aastat tagasi millise kultuuri me oleme võtnud rahvakultuuri õitsengu "etaloniks". Seetõttu on minu meelest ülioluline, et on olemas inimesi, keda sügavuti huvitab meie oma kultuuri alusstruktuur, selle muutumine ning eriti paikkondlikud iseärasused - meie rahvaste mõttemudel ning kultuuri toimemehhanismid. Veel olulisem sellest olulisest on see, et on inimesi, kes jätkuvalt hoiavad oma külade kultuuri hääbumast - mäletavad ning väärtustavad seda, mida õpetasid neile nende vanemad, vanavanemad ning nende vanemad, lähedased ja tuttavad.

Paul Hagu: Mineviku ja oma juurte tundmist pean väga oluliseks. Mulle jättis unustamatu mulje mu vanaema, kes võis üles lugeda isapoolset liini mööda 7 põlvkonda. Tänapäeval on tõhusaid abimehi, minagi loodan enam paberile ning arvutile kui oma mälule. Aga teisalt, mul pole kogemust mäluta ja ajata eksistentsist. Ehk saab inimene ka siis suurepäraselt hakkama? Siiski, valikute tegemiseks on oluline teadmine. Aga teadmistele ja tervetele emotsioonidele tuginev valik võiks ehk saavutada seda, et inimesed on oma elukoha suhtes kolkapatrioodid (sõna positiivses tähenduses) ja Eestist ei kao külad ja linnakesed.

Celia Roose: Pean väga oluliseks oma juurte tundmist, sest see annab minu enda kohta palju rohkem teadmist juurde. Kui ümbrus (laiemas tähenduses) on tuttav, on palju turvalisem elada ja toimetada – märkan lihtsamini ka pisimaid detaile, uut on parem tuttavaga köita, nii kasvab hoolimisvõime. Üle kolme aasta on meie suguvõsa kokkutulek. Sugupuud täiendades kinnitab visuaalne pilt sisemist turvatunnet – oksad muutuvad üha tihedamaks, minu ümber on palju MINU inimesi. Jah, mõned oksad ka murduvad, kuid need on ikkagi elatud elud, kogemused, mälestused.

Kui oluliseks peate sedalaadi tunnustust?

Samas leian ka, et see tunnustus, mille üle mul on väga hea meel, on eelkõige tunnustus neile, kes on elanud enne mind, kelle teadmisi ja pärimust mul on olnud õnn omandada - nad ei ole elanud ilmaasjata. Tunnustus näitab, et need teadmised ei ole olulised ainult mulle vaid kogu eesti rahvale.

FOLKLORIADA TULEKUL

Folkloriada on rahvusvahelise folkloorifestivalide ja rahvakunsti organisatsioonide nõukogu CIOFF®i tähtsündmus, mida korraldatakse alates 1996. aastast kord nelja aasta tagant. Sel aastal toimub Folkloriada 30. juulist kuni 14. augustini Mehhiko erinevates piirkondades.

Folkloriadat pärimuskultuuris on võrreldud olümpiamängudega spordis. Erinevalt olümpiast puudub Folkloriada aga võistlusmoment, sest see ei ole pärimuskultuurile omane, kuid sarnaselt olümpiaga on tegemist ühe esinduslikuma, suurejoonelisema ja väärikama projektiga maailmas. Folkloriadal on võimalik justkui reisida kohapeal erinevates maades ja kogeda nende kultuuride ning traditsioonide detaile. Erinevate paikkondade pärimust toovad kokku rohkem kui 2000 osalejat 68-st riigist.

Eestit esindavad sel korral Rahvakunstiselts Leigarid ja Tallinna Prantsuse Lütseumi tantsuansambel Leesikad. Kuigi nimeliselt kaks eraldi kollektiivi, on nad üksteise tantsude ja lauludega tihedalt läbi põimunud. Leigarid on üks vanimaid Eesti folkloorirühmi, olles moodustatud 1969. aastal eesmärgiga tutvustada eesti rahvatantsu ja rahvamuusikat turistidele. Tänasel päeval on Leigaritest saanud ühiselt mõtlev sõpruskond, kes otsib tasakaalu pärimustantsu ja folkloori autentsuse ning tänapäevaste funktsioonide vahel. Leesikate tegevus sai alguse 2005. aastal. 

Leigarite ja Leesikate ühises kavas on tantsud, laulud ja pillimuusika erinevatest Eestimaa osadest. Nende esinemised on üles ehitatud väikeste külapidude vormis, kus pillimehed mängivad ja tantsijad tantsivad ning laulavad. Üks tants vaheldub teisega spontaanselt, ilma liigsete katkestuste ja kommentaarideta. Pole harv juhus, kui esinemise ajal satub ka publik nendega ühes tantsima. Leesikad ja Leigarid kannavad peamiselt enda valmistatud rahvariideid erinevatest Eesti piirkondadest. Nii ansambli liikmete kostüümid kui ka nende esitatavad tantsud ja muusika peegeldab Eesti pärimuskultuuri mitmekesisust ja individuaalsust. 

Lisaks tantsijatele ja muusikutele osaleb Folkloriada festivalil ka käsitöölisi. Liina Veskimägi-Iliste Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidust ja Anu Randmaa MTÜ Rahvarõivast tutvustavad traditsioonilist ehtimist rahvarõivastesse ning  viivad läbi klaashelmeste ja rahvusliku peakatte oubi valmistamise õpitubasid. 

Käsitöölised ise on põhjendanud just sellist teema valikut järgmiselt: "Meie esiemad armastasid end ehtida. Eesti naised kaunistasid piduülikondi helmestest ja hõbekettidest keedega, kus rippusid hõberahad, kinnitasid rinda sõlgi ja preese ning seadsid sõrme sõrmuseid. Ehetele omistati tugevat kaitsemaagilist tähendust. Peeti oluliseks, et iga rõivaese oleks ilusasti tehtud ja kantud, selle üle oldi uhked ja see tõstis kandja väärikust. Käiste litrid pidid läikima, seelikuvoldid olema teravad kui raamatulehed, pastlapaelad sama valged kui linane särk. Kostüümi täiendasid mitmesugused tarvilised aksessuaarid, nagu näiteks rätikud ja kelmikad kotikesed, aga ka paelad ja lipsukesed, millel värvi ja kirkuse lisamise kõrval praktilist otstarvet polnudki. Iga ese oli kui ideepomm, julgelt oli kasutatud värve, kokku seatud erinevaid materjale ja tehnikaid!"

Eesti käsitööd ja rahvuslikke ehteid tutvustaval esemelisel näitusel on väljas kaunid preesid, sõled, samuti aksessuaarid erinevate peakatete, kotikeste ja vööde näol. 

Folkloriadale sõidavad ka Eesti Folkloorinõukogust juhatuse esimees Kati Taal ja noortekoja liige Kaia Kärner. Kati Taal koordineerib  CIOFF®i kultuurikomisjoni liikmena kohapealsete näituste Eesti osa ülespanekut ja osaleb Baltica pärimuspeo korraldajana festivalikorraldajate foorumil. Kaia ülesandedks on CIOFF®i Põhja-Euroopa sektori noortekodade esindajana samas toimuval Noortefoorumil aidata korraldada Euroopa päeva ning tutvustada ja viia läbi eesti rahvamängude programmi mehhiko lastele. 

Kindlasti saab lugeda reisimuljeid Folkloriadalt järgmistest kuukirjadest. Soovitame aga hoida silma peal ka Eesti Folkloorinõukogu Facebooki lehel, et olla kursis otsepostitustega Mehhikost. Kivi kotti sõitjatele ja palju ehedaid elamusi!

HUVITAVAT LUGEMIST

Vaata valikut teistest juunikuus ajakirjanduses ilmunud artiklitest...

KALENDRISSE KIRJA

Vaata suuremat valikut juulikuu sündmustest ja koolitustest...

Järgmine Eesti Folkloorinõukogu kuukiri ilmub 1. augustil!
Ettepanekud edastada aadressil laura.liinat@folkloorinoukogu.ee.